Jõuluootus meie peres

kaunis jõuludMeie pere jõuluootus saab alguse kohe detsembri esimestel päevadel. Siis otsitakse välja jõulusokid, riputatakse need üles ning jäädakse päkapikkude ootele.

Meie mõlemad lapsed on päkapikkudesse siiralt ja kaua uskunud. Poega külastas päkapikk nimega Villu. Too oli igaöine piiluja ja maiustuste tooja, sageli kirjutas pojale ka kirjakesi, ning vastuseid poja soovidele. Villu teadis kõigest; lapse lasteaiapäevast, salmide õppimisest, hiljem koolitükkide tegemistest ja hammaste pesust. Nii siirast lapse uskumist millegisse salapärasesse, kui poeg seda tegi, pole ma kunagi kohanud. Kuni ma ükskord haledalt Villut “tehes” vahele jäin – selgitasin esialgu, et Villu ei jõua igal öösel tema juurde ja palub mind appi. Lugu tundus tõesena, kuid lapsel kahtlus jäi. Kuni kasvas suuremaks ning kadus ka usk salapärasesse jõulumaailma. Villu külastab teda aga endiselt…ja jõulusokk tuuakse detsembri alguses kiiresti välja. 

talvine koduKodu kaunistame etapiliselt: detsembri alguses paigaldab abikaasa õue jõulutuled ja mina vahetan köögis kardinad jõulukardinate vastu. Toon välja jõulutemaatilised küünlajalad ja alguse saab suur küünalde põletamise aeg. Ka uksepärg saab paika detsembrikuu alguses.
Lapsed on alati olnud usinad maja dekoreerijad – ka sel aastal alustas poeg oma toa jõulutuledega kaunistamist esimesena. Seisis mul sõna otseses mõttes selja taga ja palus jõuluvalgustused välja tuua. Saigi tulederivi kardinapuu külge – nii olevat tuba mõnusalt hubane.

piparkoogiteguPiparkoogitegu on samuti laste pärusmaa. Mina küll alustan ja olen ahju valves, kuid kaunistamise voorus saan glasuurituutu kätte vaid siis, kui lastel tüdimus kallal.  Aastast aastasse olen laste piparkoogiteost fotojäädvustusi teinud – nii on piltidel väikestest jahustest lastekätest tänaseks sirgunud noore naise käed ja pirakoogikaunistused üha stiilsemaks saanud.
Meie pere karvane lemmik, kass Simba, on suur piparkoogisõber. Igal aastal näppab ta laualt piparkooke ja nosib neid, endal vunts glasuurine. Hommikul reedab tema tegevust pururida laual ja vaibal.

talvine metsaradaJõulud ilma lumeta on kurvad, siis tasub meenutada mismoodi oleme jõulupäeval saanud teha nii lumememme, lumesõda, kui ka meie pere traditsioonilise jalutuskäigu metsa. Jalutuskäigul viime metsloomadele leiba, kartulikoori, kapsalehti. Alustasime seda traditsiooni umbes 15 aastat tagasi ja teeme seda tänaseni. Meiega ühinevad jõulupäeva külalised: pereliikmed ja sõbrad. Jalutuskäigul on rahustav mõju, saab pea klaariks ja värskes õhus liikudes kõhu tühjaks. Vahest võtame kaasa termosega teed ja väikeseid pirukaid ning peame metsas piknikku.
Oleme viinud leiba ka meie maja taha metsatukka ning ükskord saabusid meie ande nosima metskitsed. Lund sadas ja kitsed, vaid mõnikümmend meetrit majast sõid rahulikult oma jõulusööki. Mul õnnestus nad ka pildipurki püüda.jõulud 285

Kodu kaunistamiseks toon välja aastatega kogunenud vanikud, ehted ja armsaks saanud nipsasjad – päkapikunukud, punased jõulukellukesed, laulva jõulumuna (seda sai otsitud-oodatud kaua kuni see minu kingikotti jõudis), väike tahvlike, kuhu päkapikk Villu oma tervitusi kirjutab jne. Igal väikesel detailil on oluline osa ja täpne koht. Puhvetkapist võtan varakult välja kristallist salatikausid ja valged praetaldrikud – mitmed toidunõud on vaid pidupäeva lauale mõeldud. Jõululaua kaunistamiseks teen jõulupärja alles jõulupäeval. Kuuseoksi lõikan metsatukast ja nende lõhn toob tuppa ehtsa jõulutunde.

jõulupuuMis siis sellest, et tänavused jõulud on rohelised ning väljas soojakraadid. Eks tuleb rohkem valgust ise luua, rohkem küünlaid süüdata. Meie jõulupuu sai tuppa, ehted külge ja tulukesed peale – tuba on nüüd kohe valgust täis. Uued jõuluehteid meisterdas minu armas ema, kes valgest ja sinisest heegelniidist imekenad lumehelbed ja tähekesed välja võlus. Sinised ja hõbedased munad sobivad samuti hästi.

Jõulupäeva hommikul ärkan vara. Mulle meeldib rahulikult köögis istuda ja maja hääli kuulada. Süütan küünlad, joon kuuma kohvi ja kirjutan tavapärase e-kirja oma heale sõbrannale Soomes. Kui kiri on teele  saadetud, libistan CD-mängijasse mõne jõuluplaadi ja “äratan” nõnda oma peret. Esimesena tuleb allkorrusele pere noorim – tema on jõuluootuse ärevuses, siis ärkavad järgemööda teised, kuni ühel hetkel täidab meie maja suur sigin-sagin; hommikukohvi, siis juba kapsa- ja pirukalõhn, hetk hiljem kõrvitsasupi hõrk aroom, kartulisalati hakkimise klõbin. Lõhnad segunevad jutuvada ja muusikaga ning peagi ongi külalised kohal. Jõulud võivad alata!