Internetiga

jalutuskäik rannasInternet olevat eestlaste üks põhiõigustest. Olen minagi sellest sõltuvuses ja tarbin erinavate kanalite kaudu saadavat infot, meelelahutust ja kasutan tarvilikeks toimingutest nagu pangaülekanne või e-koolis lapse õppetükkide vaatamine.

Ja kohe, kui netiga mingi tõrge, muutun kannatamatuks – mis mõttes, et ei leia wifi võrku ülesse või, et täna ongi nett nii aeglane. Peab ikka igal pool olema ligipääs ja võimalus lugeda oma e-kirju ning leida ülesse vajalik info. Alles hiljuti kasutasin vajaliku info saamiseks hoopis infoliinile helistamist – oli päris tore vaheldus elava inimese käest küsida ja vastust saada. Täna, kui kodus netiühenduse kadumise pärast nurisesin meenus mulle aastatetagune lugu Hispaanias, kus internetiühenduse saamiseks nägin vaeva terve tööpäeva jagu.

Internet Hispaania moodi.

Hispaaniasse jõudes teadsin, et majas, mille rentinud olin, on internet olemas ning seetõttu ei muretsenud ma kordagi. Kohale jõudes laiutas maja peremees aga käsi ja pobises kiiresti midagi katalaani keeles. Ütlesin asjaliku eestlasena, et pole hullu, küll ma selle netiühenduse endale ise siis korraldan. Teema tundus killast, et no mis see siis ära ei ole – lähen poodi, ostan netipulga ja kõnekaardi ning muudki surfan netis ja lobisen sõpradega Skypes. Kuid võta näpust – internetiühenduse saamine oma arvutisse osutus aeganõudvaks ja naljakaks ettevõtmiseks.

vaade tortosale ja jõeleTeadsin seda, et kohalik linn pakub turistidele tasuta interetti ja seadsin oma sammud Turismiinfo kontorisse. Olin ukse eest veidi peale kella 9 hommikul, kuid ukse ees seisis suure ripplukuga lukustatud võre. Vaatamata uksele kirjutatud lahtiolekuaegadest ei pea need alati paika, isegi ametiasutustes. Tegin väikese jalutuskäigu ümbruses ja sain sisse umbes tunnike  hiljem. Kuuldu osutuski tõeks, sain omale kasutasloa ning salasõna ning kiitsin kohalikku linna ning turismiametit taevani – pääs taeavinfole oli olemas. Kuid renditud majani see paraku ei ulatanud. Tuli uuesti autorooli istuda ja seada sammud lähima televõrguühenduse teenusapakkuja juurde. Deltebre Vodafone kontoris sain peale pooletunnist ootamist targemaks, et tõsi jah, mul on vaja netipulka ja kaarti ning surfamine võiks alata, kuid oh häda – need on otsa lõppenud ja uued tulevad 4-5 päeva pärast. No mis mõttes!? hüüatasin – klient seisab siin ja kaupa polegi. Ükskõikse olemisega hispaanlanna haigutas ja konstanteeris lihtsalt fakti – mida pole, seda pole.
Saigi järgmine linnake GPS’i sihtkohaks määratud ja mõne aja pärast Tortosas parkimiskohta otsitud. Ühes kaupluses oleks müüdud mulle vaid netipulk, kaardi järele peaksin minema teise poodi – ei ole neil selle kaardi müümiseks õigust või nii. Poolikut kaupa polnud mõtet teha ja oli juba lootust kaotamas, et enne saab tööpäev läbi, kui ma endale toimiva netiühenduse saan. Kolmandas, Vodafone poes oli lõpuks üks asjalik neiu, kes minu õnnelikuks netipulga omanikuks tegi. Aitas selle töökindlust koguni kaupluse ukse taga ära proovida. Interneti ma sinna rendimajja sain ja suhtlus kodustega Skype vahendusel võis alata – ainult, et videoga kõne see pulk välja küll ei vedanud. Meilivahetuseks sobis aga imehästi.

pargipinkHispaanias veedetud aja jooksul märkasin sageli, et kui kiiresti internet ebaoluliseks sai. Sageli õnnestus oma tegemised tehtud vaid paarikümneminutilise netiseansi ajal. Eestis ei õnnestu mul see kuidagi, isegi puhkepäevadel. Äkki peaksin sisse seadma mingi süsteemi, kus peale pooletunnist internetis istumist teen pooletunnise jalutuskäigu?
Jalutaks näiteks parki, istuks pargipingile ja vaataks ümbrust, laseks sügisestel päikesekiirtel end paitada ja naudiks lihtsalt olemist. Ilma internetita.