Jaanipäev

valges öödNeed valged suveööd tekitavad minus erilise tunde. Õigemini algab see juba mai lõpus, kui ööbikud laulavad öösiti nii, et ilm kajab ja õitsevate puude lõhn läbi avatud akna vägisi tuppa tungib. Hilisõhtulgi veel on tunne, et päevaväsimust pole ja muudkui aga tegutseks.

Varahommikul, no nii viie paiku avan sageli silmad ja olen ergas ning valmis püsti kargama, sest väljas on valge – nii rõõmsalt helge, et lausa kutsub uut päeva alustama. Aastaid tagasi, kui meie Kanada sõbrad Eestit külastasid, siis neile oli see suurim elamus üldse – need valged suveööd, kus uni ei tule ja muudkui aga vaataks heledat suvetaevast. Paar vihmasemat ööd mõjuvad justkui päästjatena – vihmasabin uinutab mõnusalt ja taevakaar muutub natukenegi tumedamaks. Saabki end lõpuks välja magada.

Jaanipäeva ootuses vaatan ülepäeviti ilmateadet – kas on kuiv või sajab? Prognoos muutub iga päevaga: lubatakse laussadu ja siis taas päikesepaistet, korraga on jälle vihmane ilm võitjaks. Meenuvad mitmed Jaanipidustused, kus vihma ja külma tuult trotsides sõpradega lõkke ääres tuld vaadatud.

correfocs 1Oleme perega mitmel suvel Jaanipäeva veetnud Hispaanias ja seal enamasti ilm alt ei vea. Ka hispaanlased tähistavad kesksuvist püha, kuid teistmoodi – nende pidustused venivad nädalapikkuseks, mis sisaldavad küll lõbusaid tegevusi lastele, spordivõistlusi, tulekõristite ja –lohedega rongkäike, kontserte, vabaõhudiskosid ja ilutulestikke. Ekstreemsemaks “lõbustuseks” on härjade tagaajamised – siis muutuvad vaprateks härjavõitlejateks nii noored kui vanad mehed, kes väikesele võitlusareenile juglustükke tegema lähevad. Lõket tehakse ka, kuid enamasti rannapiirkondades. El dia del Sant Joan on kärarikas festival, kus õhtuti tänavatel laseb isegi väikene poisiklutt kõvashäälselt pauguteid ja lausa võisteldakse selles, et kes kõvema (loe kärarikkama) tuleshow korraldab.

härjavõitlusNõrganärvilistel on soovitav oma nina tänavale mitte pista. Sealsete festivalide juures köitis mind see, kui suure au sees on toit ja ühiselt söömine. Suurtes seltskondades kogunetakse värviliste lippudega kaunistatud väljakule, tänavatele, mis on autodega liiklemiseks suletud ja millest on justkui suured tänavakohvikud tehtud ning süüakse näiteks sooja verivorsti saiaga. Toitu valmistab tavaliselt spetsiaalne meeskond, kuid toit on lihtne ent maitsev. Kõrvale rüübatakse külma cava’t või õlut. Ja ööd on seal mustad, ilutulestikud ongi hästi näha.

Jaan 1Sel korral oleme Eestimaal ja otsustasime külastada Kiia külaseltsi poolt korraldatud Jaanituld Saue vallas. Sealne külaselts on teinud väga tublit tööd ja Jaanitule pidu kogub populaarsust. Külarahvas toob toidukraami ja kontvõõrastele on üles seatud korjanduskarp – ka meie libistame sinna omapoolse krabiseva, tänuks maitsva grillvorsti ja küpsisetordi eest. Korraldatakse vahvaid mänge: õllekasti hoidmine aja peale, köievedu, munaviskamine ja tantsuks mängib lõbus kahemehebänd.
Lasterohkus selles külas on tõesti suur – neid siblib ringi igas vanuseklassis, mõned on veel kärudes tudimas oma elu esimesel Jaanitulel. Tule süütavad sealses külas elavad Jaanid ja Jaanikad – suur lõke võtab kiiresti tuld ja on kaugele näha. Jaanitules on mingi eriline vägi sees – vahime tuld ja selle liikumist, tulelontide ning sädemete lendu. Suur tuli lummab suuri ja väikeseid.

sõnajalg„Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi, rinnust saadik kõrgub kastehein. Ütle kus ma rada reha tohin – igal pool on noor ja õitsev hein!“, kõlab taustaks lauluviis.

 

Koju jõudes on ikka veel valge – on aasta valgeim öö. Ja vihma ei saanud me sel korral tibagi.