Ma olen aiainimene

peenar maisMõte sellest, et mul poleks aeda, oleks kohutav. Isegi siis, kui elasime kunagi ammu Tallinna kortermajas, oli mul oma aialapp, kus aeg-ajalt maasikaid rohida või hernestele keppe panna.

Ma pole mingi iluaednik, vaid kõigest tavaline rohenäpp, kes kevadpäikese soojenedes hakkab aiamajakesest külvipotte tuppa sättima ja istutab hiljem need tärganud taimekesed peenraserva või aiapotti. Käed peab mullaseks saama!
Aias töötamine on mõnus – värske õhk, tegevuse tulemus on kohe näha ja hooldatud aed tänab mind ilusate õitega, küpsete vaarikate-sõstardega, tilli ning peterselliga, tomati-kurgiga ja õhtuse rammestusega.
viinamarijapungadMeie kasvuhoone on teistmoodi koht – kuus aastat tagasi tuli mu mehele mõte, et nii suurt kasvuhoonet pole meile vaja (tal oli tuline õigus!) ja ehitas poolele alale põranda, tiris sisse diivani, laua, toolid ning soojakiirguri ning teatas pidulikult, et lehtla on avatud! Naudime seal esimesi grillimisi juba siis, kui aias veel hanged maas, sest kevadpäike kütab lehtlas olemise mõnusalt soojaks. Jahedal suveõhtul lülitame sisse soojakiirguri, et seal diivanil raamatut lugeda või sõpradega jutustada. Kasvuhoone lõhn on mõnus segu tomatitaimedest, lavendlist ja lilledest. Kasvuhoones kasvavad minu suured zen-lemmikud ehk viinamarjad. Neid on mul kolme sorti. Juba ongi õiekobarad valmis puhkemiseks ja täna sain hulga vääte  ära siduda.

maasikad õitsevadKastan hommikul kasvuhoones maasikad, taimed, viinapuud ja rõõmustan, sest kuu aja pärast saab meie pere juba oma maasikaid süüa.
Kevadel nõuab aed palju tööd. Nii ma siis sagin ja laotan sõnnikut, riisun ja kobestan, kaevan peenarde servasid ning võitlen võilillega. Küürutan lugematuid tunde tagumik taeva poole ja palvetan, endal ähvardav aiakühvel pihus, et: “Palun tule maa seest välja ja ära enam siia tule!”. Aga nood kollased sunnikud on järgmisel kevadel tagasi, sest olen oma naabrite arvates natukene napakas, et keeldun võilille oma aeda laskmast. Ja nii need naabrite võilillede valgete langevarjudega lapsukesed suvel mu aeda potsatavadki. Järgmisel kevadel algab kõik taas algusest….

09.04 043Mulle meeldib aia ärkamist vaadata. Mõni kevadlill lõpetab juba oma õitsemist, kuid puude pungad pole veel puhkenudki – nii erinevas tempos elab aed. Linnud askeldavad aias ja tiirutavad rõõmsalt paarikaupa. Ka sel aastal on laulurästas oma pesa meie sireliheki sisse pununud ja laanetuvide vahva “Uhhuu-huu” annab märku, et metsatukas on neil kodu. Näe, sain ühe tuvi pildile ka.