Hiiumaa neli aastaaega
Eesti saartest on minu vaieldamatu lemmik Hiiumaa. Öeldakse, et kohad ja inimesed tulevad meie juurde kindla eesmärgiga ja just õigel ajal.
Täpselt nii oli minul Hiiumaaga. Sain endale aastaid tagasi hea sõbra kaudu sõbrannaks hiidlanna ja peale seda oleme perega saarel sagedased külalised. Hiiumaale mõeldes kangastuvad silme ette pildid Kassari lahest, lindude parvedest, kaluritest, lammastest, kes Villavabriku juures karjamaal söövad, tuulikust, Viinamäe tigudest, kadakatest ja villastest kinnastest.
Suved, jah suved on ikka need mis saarele meelitavad. Avastusretked ja ringsõidud saarel, kohalike söögikohtadega tutvumised, peesitamised ning jalutuskäigud rannas. Pikad valged ööd kadakasalus lõkke ääres, suitsuahven ja alati lõbus seltskond. Käina taga tuhamäel olen pildistanud lummavat Kassari lahevaadet ning päikeseloojangut kümneid ja kümneid kordi – neist igaüks omamoodi eriline, kordumatu. Vanu taluhooneid ja tuulikuid imetlen ikka veel – midagi arhailiselt rahustavat on neis. Ja ilusad alevilinnaku majad mis upuvad suviti lillemerre; roosid, saialilled, hortensiad, võõrasemad, floksid, liiliad, petuuniad ja daaliad. Kõike on kuhjaga.
Sügisel oleme saanud tunda tormi raevu – looduse meelevallas asuv saar on omamoodi liigutav ja ehe. Häälekate lindude parved lahel on suuremad kui kunagi varem – kogunetakse pikaks teekonnaks. Keset saart asuvas rabas on kanarbiku ja madalatelt mändidelt peegelduvad toonid nii ilusad, et tekib tahtmine pintsli järele haarata. Uitan pikalt Kärdla tänavatel vanade majade vaatemängu jälgides: vildakad väravad, värvidest paakunud seinad, pitskardinatega aknad – kes küll elavad neis vanades majades, mis elu need majad on endas kandnud? Saare põhjaküljel, Lehtma sadama kail istun ja vaatan merd – nii sile ja liikumata, et lausa unes tundub see. Sügisel on mitu palet.
Talv oma külma ja karge olemusega on andnud mu perele unustamatu vaatepildi Kassari lahest, mis on muutunud tõeliseks talve muinasjutu maaks. Paks lumi, sillerdav päike ja karge pakane tegid 2009 aasta 1. jaanuari unustamatuks. Nii ilusat talveilma ja aastavahetust pole peale seda olnudki; ilus loodus, head sõbrad, naer ja külmast punased põsed mida saunalaval hiljem soojendatud sai. Vaikus ja rahu käivad talvise Hiiumaa juurde – magav maa on kaunis.
Lumevaesel kevadel on meri kargelt erksinine. Orjaku sadamas podiseb üksik kaluripaat merele ja korraga meenub mulle mälupilt lapsepõlvest, Muumitrollide raamatust. Kevadpäike soojendab ja on aedadesse toonud siniliiliate sinimere, lumerooside valged õied ja märtsikellukeste padjad. Maa tärkab talveunest, kasemahl voolab ja luikede parved on lahel tagasi. Kevadel on saarel väga ilus!
Kevade lemmiksalat
Iga päevaga aina rohkem ja rohkem tunnetan kevade lähedust. Päike paistab ja linnukesed hõiskavad juba varahommikul, kaugelt põllult kostub kurgede rõkkav krulkruu – oleme tagasi! Kasemahl tilgub, kuigi aia taga kraaviservast toksin jalaga veel jääd. Talve jälgi on veel kõikjal, on ju alles märts.
Meenutan oma mõne aasta taguseid kevadeid Hispaanias – päike oli aprilli keskpaigaks kõik kevadlilled ära õitsetanud, ratsuritähed olid veel aeda kaunistama jäänud. Puud-põõsad enamasti rohelises leherüüs, murelitel rohelised viljad valmimas, viinamarjaväljad siiski veel hiirekõrvul. Eriliselt värskendav ja õhtuti isegi karge ilm pakkus sellest maast täiesti omamoodi elamusi. Laanetuvid laulsid õhtuti oma lembelaulu otse mu akna all ning lendasid siis tiibade plaginal puude otsa pessa.
Lõunasöögiks ostsin enamasti maasikaid, värsket salatit, paprika, tomateid, karbi anšooviseid ja mune, et endale Katalaani salatit valmistada. Oliivid ja oliiviõli oli mul kapis alati olemas.
Siin retsept ja valmistamisõpetus:
1 lehtsalat või salatipea
2 väikest tomatit
1 väiksem paprika
1 sibul
5-6 rohelist oliivi
1 kõvaks keedetud muna
3 anšoovist
neitsioliiviõli
värskelt jahvatatud musta pipart
soola
Pese salat hoolikalt, nõruta ja kuivata salatikuivatid. Haki keskmisteks tükkideks. Pese tomatid ja lõika sektoriteks. Pese ja puhasta paprika varrest ning südamest. Lõika viiludeks. Koori sibul ja lõika ratasteks. Koori keedumunad ja lõika pikuti sektoriteks.
Laota suuremale taldrikule esmalt salatitükid, siis tomatirattad, paprikaviilud, sibularattad ja oliivid. Lisa ka munasektorid ja anšooviseribad. Vala tassi sorts oliiviõli, puista pipart ning soola ja sega. Nõruta salatile ja serveeri.
See salat toob mulle alati meelde Hispaania kevade, kuid maitseb Eestis samuti hästi, pole kahtlustki!
Jõuluootus meie peres
Meie pere jõuluootus saab alguse kohe detsembri esimestel päevadel. Siis otsitakse välja jõulusokid, riputatakse need üles ning jäädakse päkapikkude ootele.
Meie mõlemad lapsed on päkapikkudesse siiralt ja kaua uskunud. Poega külastas päkapikk nimega Villu. Too oli igaöine piiluja ja maiustuste tooja, sageli kirjutas pojale ka kirjakesi, ning vastuseid poja soovidele. Villu teadis kõigest; lapse lasteaiapäevast, salmide õppimisest, hiljem koolitükkide tegemistest ja hammaste pesust. Nii siirast lapse uskumist millegisse salapärasesse, kui poeg seda tegi, pole ma kunagi kohanud. Kuni ma ükskord haledalt Villut “tehes” vahele jäin – selgitasin esialgu, et Villu ei jõua igal öösel tema juurde ja palub mind appi. Lugu tundus tõesena, kuid lapsel kahtlus jäi. Kuni kasvas suuremaks ning kadus ka usk salapärasesse jõulumaailma. Villu külastab teda aga endiselt…ja jõulusokk tuuakse detsembri alguses kiiresti välja.
Kodu kaunistame etapiliselt: detsembri alguses paigaldab abikaasa õue jõulutuled ja mina vahetan köögis kardinad jõulukardinate vastu. Toon välja jõulutemaatilised küünlajalad ja alguse saab suur küünalde põletamise aeg. Ka uksepärg saab paika detsembrikuu alguses.
Lapsed on alati olnud usinad maja dekoreerijad – ka sel aastal alustas poeg oma toa jõulutuledega kaunistamist esimesena. Seisis mul sõna otseses mõttes selja taga ja palus jõuluvalgustused välja tuua. Saigi tulederivi kardinapuu külge – nii olevat tuba mõnusalt hubane.
Piparkoogitegu on samuti laste pärusmaa. Mina küll alustan ja olen ahju valves, kuid kaunistamise voorus saan glasuurituutu kätte vaid siis, kui lastel tüdimus kallal. Aastast aastasse olen laste piparkoogiteost fotojäädvustusi teinud – nii on piltidel väikestest jahustest lastekätest tänaseks sirgunud noore naise käed ja pirakoogikaunistused üha stiilsemaks saanud.
Meie pere karvane lemmik, kass Simba, on suur piparkoogisõber. Igal aastal näppab ta laualt piparkooke ja nosib neid, endal vunts glasuurine. Hommikul reedab tema tegevust pururida laual ja vaibal.
Jõulud ilma lumeta on kurvad, siis tasub meenutada mismoodi oleme jõulupäeval saanud teha nii lumememme, lumesõda, kui ka meie pere traditsioonilise jalutuskäigu metsa. Jalutuskäigul viime metsloomadele leiba, kartulikoori, kapsalehti. Alustasime seda traditsiooni umbes 15 aastat tagasi ja teeme seda tänaseni. Meiega ühinevad jõulupäeva külalised: pereliikmed ja sõbrad. Jalutuskäigul on rahustav mõju, saab pea klaariks ja värskes õhus liikudes kõhu tühjaks. Vahest võtame kaasa termosega teed ja väikeseid pirukaid ning peame metsas piknikku.
Oleme viinud leiba ka meie maja taha metsatukka ning ükskord saabusid meie ande nosima metskitsed. Lund sadas ja kitsed, vaid mõnikümmend meetrit majast sõid rahulikult oma jõulusööki. Mul õnnestus nad ka pildipurki püüda.
Kodu kaunistamiseks toon välja aastatega kogunenud vanikud, ehted ja armsaks saanud nipsasjad – päkapikunukud, punased jõulukellukesed, laulva jõulumuna (seda sai otsitud-oodatud kaua kuni see minu kingikotti jõudis), väike tahvlike, kuhu päkapikk Villu oma tervitusi kirjutab jne. Igal väikesel detailil on oluline osa ja täpne koht. Puhvetkapist võtan varakult välja kristallist salatikausid ja valged praetaldrikud – mitmed toidunõud on vaid pidupäeva lauale mõeldud. Jõululaua kaunistamiseks teen jõulupärja alles jõulupäeval. Kuuseoksi lõikan metsatukast ja nende lõhn toob tuppa ehtsa jõulutunde.
Mis siis sellest, et tänavused jõulud on rohelised ning väljas soojakraadid. Eks tuleb rohkem valgust ise luua, rohkem küünlaid süüdata. Meie jõulupuu sai tuppa, ehted külge ja tulukesed peale – tuba on nüüd kohe valgust täis. Uued jõuluehteid meisterdas minu armas ema, kes valgest ja sinisest heegelniidist imekenad lumehelbed ja tähekesed välja võlus. Sinised ja hõbedased munad sobivad samuti hästi.
Jõulupäeva hommikul ärkan vara. Mulle meeldib rahulikult köögis istuda ja maja hääli kuulada. Süütan küünlad, joon kuuma kohvi ja kirjutan tavapärase e-kirja oma heale sõbrannale Soomes. Kui kiri on teele saadetud, libistan CD-mängijasse mõne jõuluplaadi ja “äratan” nõnda oma peret. Esimesena tuleb allkorrusele pere noorim – tema on jõuluootuse ärevuses, siis ärkavad järgemööda teised, kuni ühel hetkel täidab meie maja suur sigin-sagin; hommikukohvi, siis juba kapsa- ja pirukalõhn, hetk hiljem kõrvitsasupi hõrk aroom, kartulisalati hakkimise klõbin. Lõhnad segunevad jutuvada ja muusikaga ning peagi ongi külalised kohal. Jõulud võivad alata!
Maitsvad Hispaania toidud
Hispaanias veedetud aja jooksul kogusin hulga erinevaid retsepte ja otse loomulikult kokkasin nende järgi. Üsna pea leidsin kindlad lemmikud ülesse mida ikka ja jälle valmistan. Hispaania köök on sageli alahinnatud, kuid sealne köök on huvitav, tervislik ja maitsev.
Toite iseloomustavad jõulised, selged ja heas mõttes pretensioonitud maitsed. Hispaanlased söövad palju erinevaid riisiroogi, nagu näiteks paella, riis homaariga ja riisipuding kaneeliga. Hispaanias on mitmeid suuri riisikasvatuspiirkondi. Üks neist on minulgi pikalt uudistatud ja risti-põiki läbi kolatud Deltebre poolsaar Kataloonias. Kogu poolsaar on looduskaitseala ja seal pesitseb hulga haruldasi ja ilusaid linde, kes riisikasvatajatele muidugi kõvasti meelehärmi teevad. Lindude peletamiseks kasutavad kohalikud farmerid paugumasinaid, mis aeg-ajalt linnud eemale peletavad.
Kala ja mereande pole meie pere kunagi nii palju söönud kui Hispaania-aegadel ja see võimalus on olemas ka Eestis (tõsi, küll mõningaste mööndustega). Isegi elusat homaari saab Euroopast tellida, värsketest austritest ning merekarpidest rääkimata. Kui ma siis hakkasin oma elusat homaari keevasse veepotti pistma, sain oma abikaasa käest riielda, et mismoodi ma elusolendi niimoodi julmalt potti pistan, pistku siis vähemasti ahju. Peale pikka vaidlust, et mis meetodil on vähiliste valmistamine humaansem:) sai homaar siiski potti ja maitses tol õhtul tõesti hea.
Paljud toidud on väga lihtsad ja kiirelt valmivad. Üks kiire õhtusöök, mis meeldib alati lastele, on kartuliomlett ehk tortilla de patatas. Naudi kartuliomletti soojalt või külmalt. Söögikohtades on kartuliomlett menüüs tihti just tapasena ehk suupistena. Mitmetes baarides tuuakse väike taldrikutäis kartuliomletist tehtud ampse niisama joogiga lauda.
Retsepti ja valmistusõpetuse leiad siit:
6 keskmist kartulit
1 suur sibul
6 muna
oliiviõli
soola
Koori kartulid ja sibul ning viiluta õhukesteks, umbes 4-5mm paksusteks viiludeks. Sega kartuli- ja sibulaviilud omavahel läbi, maitsesta soolaga. Kasuta kartuliomleti valmistamiseks paksupõhjalist, suhteliselt ümara servaga panni. Vala pannile rohkelt õli ja prae keskmisel kuumusel kuni kartulid on kergelt pruunistunud ja pea-aegu küpsenud. Liiguta pannilabidaga aeg-ajalt. Hoidu liiga kuumal pannil küpsetamisest, kartul läheb kergesti pealt pruuniks, kuid seest jääb krõmpsuks!
Klopi kausis munad kahvliga kergelt läbi, maitsesta soolaga. Vala kartulitele ja sega puulabidaga ettevaatlikult läbi. Lase madalal kuumusel küpseda kuni omleti serv on kergelt pruunistunud. Nüüd keera omlett taldriku abil (libista pannilt ettevaatlikult suuremale taldrikule ja taldrikult uuesti õlitatud pannile) ümber ja küpseta ka teiselt poolt kenasti küpseks.
Hispaanlastele on söömine pereringis väga oluline. Pühapäeviti kogunetakse linnaväljakutele ja parkidesse ning veedetakse ühiselt aega. Pühadeaegsed tegevused on seotud kõik toitudega, olgu selleks siis Jaanipäev, pühakute päev või jõulud. Pakutakse paellat, austreid, verivorsti saiaga või grillitud sardiine. Juurde saab valida kohalikku veini või cavat, sealset vahuveini.
Nautige!
Internetiga
Internet olevat eestlaste üks põhiõigustest. Olen minagi sellest sõltuvuses ja tarbin erinavate kanalite kaudu saadavat infot, meelelahutust ja kasutan tarvilikeks toimingutest nagu pangaülekanne või e-koolis lapse õppetükkide vaatamine.
Ja kohe, kui netiga mingi tõrge, muutun kannatamatuks – mis mõttes, et ei leia wifi võrku ülesse või, et täna ongi nett nii aeglane. Peab ikka igal pool olema ligipääs ja võimalus lugeda oma e-kirju ning leida ülesse vajalik info. Alles hiljuti kasutasin vajaliku info saamiseks hoopis infoliinile helistamist – oli päris tore vaheldus elava inimese käest küsida ja vastust saada. Täna, kui kodus netiühenduse kadumise pärast nurisesin meenus mulle aastatetagune lugu Hispaanias, kus internetiühenduse saamiseks nägin vaeva terve tööpäeva jagu.
Internet Hispaania moodi.
Hispaaniasse jõudes teadsin, et majas, mille rentinud olin, on internet olemas ning seetõttu ei muretsenud ma kordagi. Kohale jõudes laiutas maja peremees aga käsi ja pobises kiiresti midagi katalaani keeles. Ütlesin asjaliku eestlasena, et pole hullu, küll ma selle netiühenduse endale ise siis korraldan. Teema tundus killast, et no mis see siis ära ei ole – lähen poodi, ostan netipulga ja kõnekaardi ning muudki surfan netis ja lobisen sõpradega Skypes. Kuid võta näpust – internetiühenduse saamine oma arvutisse osutus aeganõudvaks ja naljakaks ettevõtmiseks.
Teadsin seda, et kohalik linn pakub turistidele tasuta interetti ja seadsin oma sammud Turismiinfo kontorisse. Olin ukse eest veidi peale kella 9 hommikul, kuid ukse ees seisis suure ripplukuga lukustatud võre. Vaatamata uksele kirjutatud lahtiolekuaegadest ei pea need alati paika, isegi ametiasutustes. Tegin väikese jalutuskäigu ümbruses ja sain sisse umbes tunnike hiljem. Kuuldu osutuski tõeks, sain omale kasutasloa ning salasõna ning kiitsin kohalikku linna ning turismiametit taevani – pääs taeavinfole oli olemas. Kuid renditud majani see paraku ei ulatanud. Tuli uuesti autorooli istuda ja seada sammud lähima televõrguühenduse teenusapakkuja juurde. Deltebre Vodafone kontoris sain peale pooletunnist ootamist targemaks, et tõsi jah, mul on vaja netipulka ja kaarti ning surfamine võiks alata, kuid oh häda – need on otsa lõppenud ja uued tulevad 4-5 päeva pärast. No mis mõttes!? hüüatasin – klient seisab siin ja kaupa polegi. Ükskõikse olemisega hispaanlanna haigutas ja konstanteeris lihtsalt fakti – mida pole, seda pole.
Saigi järgmine linnake GPS’i sihtkohaks määratud ja mõne aja pärast Tortosas parkimiskohta otsitud. Ühes kaupluses oleks müüdud mulle vaid netipulk, kaardi järele peaksin minema teise poodi – ei ole neil selle kaardi müümiseks õigust või nii. Poolikut kaupa polnud mõtet teha ja oli juba lootust kaotamas, et enne saab tööpäev läbi, kui ma endale toimiva netiühenduse saan. Kolmandas, Vodafone poes oli lõpuks üks asjalik neiu, kes minu õnnelikuks netipulga omanikuks tegi. Aitas selle töökindlust koguni kaupluse ukse taga ära proovida. Interneti ma sinna rendimajja sain ja suhtlus kodustega Skype vahendusel võis alata – ainult, et videoga kõne see pulk välja küll ei vedanud. Meilivahetuseks sobis aga imehästi.
Hispaanias veedetud aja jooksul märkasin sageli, et kui kiiresti internet ebaoluliseks sai. Sageli õnnestus oma tegemised tehtud vaid paarikümneminutilise netiseansi ajal. Eestis ei õnnestu mul see kuidagi, isegi puhkepäevadel. Äkki peaksin sisse seadma mingi süsteemi, kus peale pooletunnist internetis istumist teen pooletunnise jalutuskäigu?
Jalutaks näiteks parki, istuks pargipingile ja vaataks ümbrust, laseks sügisestel päikesekiirtel end paitada ja naudiks lihtsalt olemist. Ilma internetita.
Mas Tarres oliiviõlid ja oliivitooted
Mas Tarresi oliiviõlid ja oliiviõlitooted on müügil Tallinnas, Solarise Toidumaailmas ja Viimsi Kaubanduskeskuse Toidupoes Delice.
Valida saab extra virgin oliiviõli ja maheõli vahel. Mõlemad õlid kannavad D.O.P. kvaliteedimärgist ehk kaitstud päritolu kvaliteedimärgist. Märk annab tõestust õli valmistamise protsessi ja õli kvaliteedist. Õlid on saadaval 250ml, 500ml ja 1 liitrises klaaspudelis ning 2 liitrises pet-pakendis. Oliiviõli sobib suurepäraselt salatite kastmetesse, marinaadidesse ja niisama saiale. Kuldne vedelik sisaldab ohtralt antioksüdante ja küllastumata rasvhappeid, mis meie tervisele ainult head teevad.
Lisaks on tootevalikus maitseõlid; rosmariini, Provence maitsetaimed, nelja pipra ja Cayenne pipra maitsega,
mis sobivad erinevate toitude maitsestamiseks või marineerimiseks.
Magusa maitsenüansiga balsaamiko sobib salatitele ja liharoogadele lisamiseks ning suviste marjade; maasikate ja vaarikate marineerimiseks ning kastmena jäätisele.
Oliivisõbrad leiavad uudse oliivimaitse pastöriseeritud mustadest oliividest ja oliivikreemidest.
Oliivikreemi kasutamiseks lisan siia ühe suupistesaiade retsepti.
Saiaviilud soolaliha ja rohelise oliivi määrdega (Pincho de cecina con paté de aceitunas)
Koostisosad (8 tk)
8 viilu saia
rohelise oliivi määret, sobib näiteks Mas Tarresi oliivikreem
6 viilu Serrano vinnutatud soolasinki
kitse- või mõnda muud pehmemat juustu
sorts värsket oliiviõli
palsamiäädikat
värskelt jahvatatud muskaatpähklit
tükeldatud peterselli või basiilikut
Lõika soolasink peenteks ribadeks, pane kaussi oliiviõli, palsamiäädikas, jahvatatud muskaatpähkel ja sega soolasingi ribadega.
Rösti saiaviilud kergelt. Määri saiale roheliste oliivide määret, tõsta segule viil juustu ja kõige peale aseta singiviilud. Kaunista tükeldatud peterselli või basiilikuga.
Hetkega on pikantne amps valmis serveerimiseks.
Buen provecho!
Head isu!
Markofka peakoka Inga Paenurme grillikoolitus
Suvel naudime söömist värskes õhus ja korraldame meeleolukaid suvepidusid. Selleks, et grillimine sujuks tõrgeteta ja annaks hiljem hea maitseelamuse, on meil välja pakkuda grillikoolitus Harjumaal, Mustakatkul.
Järgmine koolitus toimub 25. augustil algusega kell 19:00.
Markofka Toidutoa peakokk Inga Paenurm õpetab mida teha siis, kui viie minuti pärast saabuvad külalised, kuid;
- hoole ja armastusga valitud liha marinaadi on liiga vürtsikas
- lauda kattes ununes kana grillile ja kana kena jume on kadunud
- kala on grillilt võttes liig kuiv ja maitsetu
Lisaks õpetame :
5 erinevat lihtsat kiirmarinaadi
2 erinevat liha grillil (pardifilee, sea sisefilee) + veisemaks
2 kalalist grillil (lest ja anegersäga)
Koolitus kestab ligikaudu 4 tundi tundi.
Hind ühele osalejale on 55 eurot.
Hinna sisse kuulub kaks pokaali veini ja maitsevesi. Grupi suurus on 15 inimest.
Registreeri oma osalemissoov e-aadressil: sirle@markofka.ee või ulvi@eluelamus.ee
Soovi korral organiseerime ka transpordi. Transpordi hind lisandub koolituse hinnale.
Natukene toimumiskohast ka:
Mustakatku on kaunis eestiagne kodu, mille pererahvas on stiilselt ja retrohõnguliselt sisustanud. Mustakatku asub Tallinnast 20-minutilise autosõidu kaugusel, paksu metsa servas, pakkude samal ajal avarust ja imekauneid vaateid ümbritevatele põldudele.
Mustakatkul ununeb aeg ja puhkab meel – tule ja naudi kaunist Eesti loodust ning vahvat seltskonda!
Jaanipäev
Need valged suveööd tekitavad minus erilise tunde. Õigemini algab see juba mai lõpus, kui ööbikud laulavad öösiti nii, et ilm kajab ja õitsevate puude lõhn läbi avatud akna vägisi tuppa tungib. Hilisõhtulgi veel on tunne, et päevaväsimust pole ja muudkui aga tegutseks.
Varahommikul, no nii viie paiku avan sageli silmad ja olen ergas ning valmis püsti kargama, sest väljas on valge – nii rõõmsalt helge, et lausa kutsub uut päeva alustama. Aastaid tagasi, kui meie Kanada sõbrad Eestit külastasid, siis neile oli see suurim elamus üldse – need valged suveööd, kus uni ei tule ja muudkui aga vaataks heledat suvetaevast. Paar vihmasemat ööd mõjuvad justkui päästjatena – vihmasabin uinutab mõnusalt ja taevakaar muutub natukenegi tumedamaks. Saabki end lõpuks välja magada.
Jaanipäeva ootuses vaatan ülepäeviti ilmateadet – kas on kuiv või sajab? Prognoos muutub iga päevaga: lubatakse laussadu ja siis taas päikesepaistet, korraga on jälle vihmane ilm võitjaks. Meenuvad mitmed Jaanipidustused, kus vihma ja külma tuult trotsides sõpradega lõkke ääres tuld vaadatud.
Oleme perega mitmel suvel Jaanipäeva veetnud Hispaanias ja seal enamasti ilm alt ei vea. Ka hispaanlased tähistavad kesksuvist püha, kuid teistmoodi – nende pidustused venivad nädalapikkuseks, mis sisaldavad küll lõbusaid tegevusi lastele, spordivõistlusi, tulekõristite ja –lohedega rongkäike, kontserte, vabaõhudiskosid ja ilutulestikke. Ekstreemsemaks “lõbustuseks” on härjade tagaajamised – siis muutuvad vaprateks härjavõitlejateks nii noored kui vanad mehed, kes väikesele võitlusareenile juglustükke tegema lähevad. Lõket tehakse ka, kuid enamasti rannapiirkondades. El dia del Sant Joan on kärarikas festival, kus õhtuti tänavatel laseb isegi väikene poisiklutt kõvashäälselt pauguteid ja lausa võisteldakse selles, et kes kõvema (loe kärarikkama) tuleshow korraldab.
Nõrganärvilistel on soovitav oma nina tänavale mitte pista. Sealsete festivalide juures köitis mind see, kui suure au sees on toit ja ühiselt söömine. Suurtes seltskondades kogunetakse värviliste lippudega kaunistatud väljakule, tänavatele, mis on autodega liiklemiseks suletud ja millest on justkui suured tänavakohvikud tehtud ning süüakse näiteks sooja verivorsti saiaga. Toitu valmistab tavaliselt spetsiaalne meeskond, kuid toit on lihtne ent maitsev. Kõrvale rüübatakse külma cava’t või õlut. Ja ööd on seal mustad, ilutulestikud ongi hästi näha.
Sel korral oleme Eestimaal ja otsustasime külastada Kiia külaseltsi poolt korraldatud Jaanituld Saue vallas. Sealne külaselts on teinud väga tublit tööd ja Jaanitule pidu kogub populaarsust. Külarahvas toob toidukraami ja kontvõõrastele on üles seatud korjanduskarp – ka meie libistame sinna omapoolse krabiseva, tänuks maitsva grillvorsti ja küpsisetordi eest. Korraldatakse vahvaid mänge: õllekasti hoidmine aja peale, köievedu, munaviskamine ja tantsuks mängib lõbus kahemehebänd.
Lasterohkus selles külas on tõesti suur – neid siblib ringi igas vanuseklassis, mõned on veel kärudes tudimas oma elu esimesel Jaanitulel. Tule süütavad sealses külas elavad Jaanid ja Jaanikad – suur lõke võtab kiiresti tuld ja on kaugele näha. Jaanitules on mingi eriline vägi sees – vahime tuld ja selle liikumist, tulelontide ning sädemete lendu. Suur tuli lummab suuri ja väikeseid.
„Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi, rinnust saadik kõrgub kastehein. Ütle kus ma rada reha tohin – igal pool on noor ja õitsev hein!“, kõlab taustaks lauluviis.
Koju jõudes on ikka veel valge – on aasta valgeim öö. Ja vihma ei saanud me sel korral tibagi.
Kuidas ma laelambi tegin
Nägin talvel internetis pilti vahvast heegeldatud laelambist. Loomulikult hakkasin endale samasugust tahtma. Leidsin internetist ka õpetuse ja asi tundus esialgu tõesti lihtne – muudkui heegelda linikud valmis ja liimi õhupalli peal kokku, juhe taha, lamp lakke ning ongi valmis.
Pidasin siiski veidi aega plaani.
Mulle tuli õnneks ema appi – tema heegeldas linikud ja väiksemad detailid. Otsisin pikalt palli, kuhu peale lampi vormima hakata, kuid talvel polnud täispuhutavaid rannapalle kusagilt leida. Õhupalli pidasin siiski liiga õhukeseks, seega see variant langes välja. Lõpuks leidsin K-Rautast rannapalli ja ostsin kohe igaksjuhuks kaks tükki. Nüüd oli vaja veel kleepimiseks tapeediliimi ja juhet-pirni, kuhu lamp hiljem rippuma panna. Kui kõik vahendid olemas, võis vormimine alata.
Segasin tapeediliimi valmis ja mätsisin linad järgemööda liimisegusse. Täispuhutud rannapalli asetasin ämbri peale, nii ei hakanud pall veerema ja linikute mätsimine läks libedalt. Peagi olid linikud pallil paika sätitud ning jäi üle vaid oodata, et lamibikuppel ära kuivaks. See võttis aega paar ööpäeva. Kuid oh häda! – linikud hakkasid lahti murenema ja lagunesid lõpuks koost. Surfasin netis ja otsisin põhjust. Kuskilt blogist leidsin veel ühe õpetuse ja sain kinnitust, et asi sai olla vaid tapeediliimis – ei ole mõtet mingit suvalist liimi kasutada (ostsin selle tundmatu liimi just sellepärast, et seda oli ainuksesena väikest kogust saada).
Mis siis ikka, alustasin otsas. Seekord kasutasin tapeediliimi Metylan Normal. Pesin linikud eelmisest liimist puhtaks, mätsisin neid uues liimisegus ja ladusin uuele pallile. Seekord sai liimimass väga paks ja linikud hakkasid libedalt pallilt maha libisema. Vajutasin liimi veidi vähemaks ja nii sain linikud kenasti paika. Igaksjuhuks kuivatasin fööniga minutit kümme.
Ülejärgmisel päeval (kuivamine võtab tõesti aega, niiet pidin kannatust varuma) torkasin noaga palli katki ja lambikuppel püsis kenasti koos. Nüüd tuli appi abikaasa, kes ühelt vanalt lambilt kupli eemaldas ja vastvalminud kupli asemele kinnitas. Juhe lakke ja pirn sisse ning volá, olimegi ägeda heegeldatud lambi valmis saanud.
Nonii nobenäpud, tehke järgi!
Suvine piknik
Sul on suvel sünnipäev või mõni muu tähtis päev, mida tähistada?
See on ju super, sest siis saame sul aidata korraldada stiilse suvepikniku vabas looduses. Piknikukohaks sobib ilus metsatukk, lilleline aas või sinu aed – kuidas sulle meeldib või millist kohta eelistad.
Saadame kutsed, tellime piknikukorvid, varustame peokoha vajaliku pikniku-inventariga (tekid-padjad-lebotamise kohad, küünlad-tõrvikud jne), leiame muusiku ja muu meelelahutuse (näiteks mustkunstnik või tulepuhuja).
Hea mõte on suvepiknik lasta fotograafil pildipurki püüda, sest siis saad sa talvel kadedakstegevaid pilte koos sõpradega vaadata ja suvest unistada.
Naudi valgeid suveõhtuid, ööbikute laulu ja imelist Eestimaa loodust koos lähedastega!
Suvi möödub kiiresti – tee oma suveplaanid juba täna.
Meie kontaktid on:
ulvi@eluelamus.ee, telefon +372 562 88665
ene@eluelamus.ee, telefon +372 502 8817